Blog

(2 minutit lugemist)

Kas saame öelda, et mingi tehnoloogia on juba eos eetiline või ebaeetiline, ehk  anda hinnangut mitte kasutusviisile, vaid tehnoloogiale endale? Julgeksin öelda, et tehnoloogia iseenesest ei sa olla tegelikult kumbki. Moraalsed hinnangud saavad tekkida alles siis, kui vaatleme tehnoloogia kasutust, konteksti ja mõju. Nii nagu nuga võib olla asendamatu ja vajalik tööriist köögis, võib see olla samas ka vahend brutaalseks rünnakuks. Sama kehtib ka tänapäevaste digivahendite kohta.

Toome näiteks krüptograafia – tehnoloogia, mis võimaldab infot turvaliselt edastada. Kas see on eetiline? Esmapilgul võib ju kohe nii tunduda, kuna see kaitseb meie kõigi privaatsust. Aga samas võib sama tehnoloogia abil ka pahatahtlikult varjata kuritegelikku tegevust, mis enam ei ole eetiline. Probleem ei peitu tehnoloogias, vaid selles, milleks ja kuidas seda kasutatakse.

Tehnoloogia on oma olemuselt neutraalne. Otsused ja eetilised kaalutlused on alati inimeste ja mitte tehnoloogia teha. Kübereetika vaatenurgast vaadatuna kuulub eetiline vastutus alati lõppkasutajale, arendajale, tellijale või reguleerijale – mitte koodile, kiibile või algoritmile endile.

Küll võime mõelda, et kas mõned tehnoloogiad suunavad meid paratamatult ebaeetilistele radadele?
Siin tuleb mängu moraalne läbipaistvus ning tehnoloogiad võivad olla rohkem või vähem läbipaistvad oma eetiliste mõjude osas. Näiteks andmekogumine nutikellade kaudu võib olla läbipaistmatu – kasutaja ei taju, milliseid andmeid kogutakse ja kuidas neid hiljem kasutatakse. Kui läbipaistvus puudub, muutub ka eetiline hinnang häguseks. Tehnoloogia võib siis justkui suunata meid ebaeetilise olukorra poole, kuigi see ei olnud selle algne eesmärk. See ei tähenda, et tehnoloogia ise oleks paha, aga see näitab, et selle disain ja juurutus võivad eetilisi riske kas võimendada või hajutada. See seab arendajatele ja poliitikakujundajatele vastutuse ning luues tehnoloogiat, mille tavaline kasutusviis viib ebaeetiliste tagajärgedeni (nt sõltuvust tekitavad sotsiaalmeedia või veebikasiinode algoritmid), siis peab mõistma selle tagajärgi ja (eba)eetilisust. Disain on ka eetiline valik.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tehnoloogia ei ole moraalselt iseseisev tegutseja. Küll aga on eetiline kaalutlus paratamatult osa selle loomisest ja rakendamisest. Küsimus ei ole mitte selles, kas tehnoloogia on eetiline, vaid selles, kas meie ühiskond ja loojad suudavad selle mõju mõista ja vastavalt suunata. Peaaegu iga tehnoloogilise “ohu” vastu leidub samas ka potentsiaalne hüve. Headeks ja lihtsateks näideteks saab tuua näiteks Interneti eelkäija Arpaneti ja GPS-i, mis on ju mõlemad arendatud sõjatööstuse vajadustest lähtuvalt, ent mille hüvedest võidame me täna kõik.

(3 minutit lugemist)

Kui sageli mõtleme sellele, kuidas tavaline IT-töövahend on kasutatav inimesele, kes ei näe, ei kuule, ei saa käsi kasutada või peab kasutama liikumiseks ratastooli? Tõenäoliselt mitte kuigi sageli – ja see ei ole etteheide, vaid peegeldus ühiskondlikust reaalsusest. Erivajadustega inimeste jaoks on ligipääs IT-le aga palju rohkem kui pelgalt mugavus – see on sageli eluliselt tähtis tee iseseisvuse, hariduse, töötamise ja eneseteostuse suunas, mis tänase digiajastu eel nii hästi kättesaadav ei olnud. Ühest küljest võime ju mõelda, et suurepärased võimalused on täna juba olemas, ent kui hästi need tänaseks nii tavaliseks ja enamikele meist iseenesest mõistetavaks saanud tööriistad tegelikult suudavad kohaneda eriliste vajadustega ka kasutatavuse poolest?

Lihtne tõde: paljud puuetega inimesed juba tegelikult saavad ja tahavad kasutada tavaseadmeid. Põhjus? See annab liikuvuse, sõltumatuse ja võimaluse olla osa samast digitaalsest ökosüsteemist nagu kõik teised. Spetsiaalsed lahendused (nt punktkirjamonitorid või eriklaviatuurid) võivad küll olla täpsemalt kohandatud, ent need on kallid, raskesti kättesaadavad ja tihti halvasti ühilduvad muu süsteemiga. Siin peitub paradoks – parim tugitehnoloogia ei tohiks olla märgatav, vaid integreeritud, vaikne taustajõud, mis võimaldab inimesel oma eesmärke saavutada.

Viimastel aastatel on tehtud märkimisväärseid edusamme, näiteks suurte keelemudelite ja eestikeelsete lugemissüsteemide arendamisel. Need on suurepärased näited nö. “vaiksetest taustajõududest” – tehnoloogiatest, mis ühtaegu lihtsustavad kõigi kasutajate elu ja on samas hädavajalikud nendele, kellel on erivajadusi. Just sellised universaalsed, kõigile kasulikud lahendused kasvatavad huvi ja motivatsiooni tehnoloogiat arendada nii praktilisuse, mugavuse kui ka ligipääsetavuse vaates.

Kokkuvõttes: Parimad tehnoloogilised lahendused ei ole mitte need, mis luuakse vaid erivajadustega inimesi arvestades, vaid need, mis lihtsalt töötavad paremini kõigi jaoks. Just nagu postituse pealkirjaski välja toodud lihtne kaldtee ei ole ainult ratastoolis inimestele, vaid ka lapsevankrit lükkavatele vanematele, jalgratturitele, käruga kaupa vedavatele kulleritele ja ükskõik kellele teisele, kes ühel või teisel põhjusel eelistab/vajab seda treppidest liikumise asemel. Kui IT-süsteemid ei toimi ilma eraldi lisaseadmeteta, siis võibolla ei ole probleem mitte kasutajas, vaid süsteemis endas.

Tuleb tunnistada, et eelnev kogu kirjeldus võib olla mõneti lihtsustatud vaade ning tegelikkuses seisame silmitsi ka märksa keerukamate väljakutsetega. Isiklikult usun, et riiklikul tasandil tuleks senisest enam toetada ja rahastada ettevõtteid ning algatusi, mis keskenduvad mahukatele ja innovaatilistele teadusuuringutele, mille eesmärgiks on parema tuleviku kujundamine. Eriti olulised on need lahendused, mis suudavad aidata ka neid, kellele loodavad standardlahendused ei saa paraku olema kättesaadavad.

Heaks näiteks võib tuua maailmas juba teatud tuntust kogunud ja reaalseid tulemusi näidanud ettevõtted, nagu Neuralink, mis võimaldab mõttejõul sisestada teksti ja juhtida hiirekursorit, või Argus II, mis annab nägemispuudega inimestele võimaluse tajuda ümbritsevat maailma bioonilise silma abil. Sellised tehnoloogiad vajavad aga veel arvestatavat arenguaega, enne kui need muutuvad massidele kättesaadavaks, mistõttu on riiklik arendustugi nende edasises arengus ülioluline.

Toetades sihipäraselt ka meie kohalikke teadusmahukaid ja innovaatilisi ettevõtteid ning uurimisprojekte, loome eeldused, et Eestigi suudaks tulevikus pakkuda ja eksportida murrangulisi tehnoloogiaid ka rahvusvaheliselt. See aitaks muuta tipptasemel lahendused kättesaadavaks kõigile, kes neid vajavad, ning toetaks teadmistel põhineva, eduka ja jätkusuutliku ühiskonna kujunemist. Sellise strateegilise lähenemise mõju oleks oluliselt ulatuslikum kui see, mida näeme täna.

https://www.cortigent.com/argus-ii
https://www.popsci.com/visual-simulation-lets-you-see-world-through-bionic-eyes/
https://neuralink.com/

(4 minutit lugemist)

Kui palju loeb veebilehe jõudlus? Ilmselt rohkem, kui ärid sageli arvata oskavad. Isegi suurepärane disain ja funktsionaalsus ei päästa, kui leht lihtsalt ei tööta – või töötab valel hetkel valesti. Eriti kriitiliseks muutub see siis, kui kasutajad ei tule lehele uudishimust, vaid konkreetsest vajadusest: antud näitel ravimite tellimiseks. Vaatame siinkohal kaht näidet samast sektorist veebiapteekide näol ning toome fookusesse jõudluse, kasutatavuse ja usalduse koosmõju autori isiklike kogemuste põhjal.

Negatiivne näide: Euroapteek – kui kasutuskogemus jääb allapoole ootusi

Euroapteegi veebileht võiks täita selget rolli: pakkuda kiiret ja usaldusväärset ligipääsu tervisetoodetele. Praktikas jääb see aga mitmes aspektis hätta, eriti hetkel, mil kasutaja ootab toimivat teenust enim.

1. Overlay-menüüd: Juba esmane navigeerimiskogemus tekitab kerget frustratsiooni. Hiirekursoriga nö. “valest kohast” üle liikudes aktiveeruvad ülekatte menüüd, mis ilmuvad ootamatult ja katavad suurelt olulise sisu. Veel hullem – nende sulgemine eeldab kursoriga nende pealt ära liikumist. Aga kuhu ja kuidas, et ma kogemata juba järgmist silme ette ei manaks? See kõik muudab sirvimise tülikaks ja kasutaja kontroll kaob, mis on üks klassikalisi kasutatavuse vigu.
2. Autentimine: Sisselogimine toimub endiselt kasutajanime ja parooli kaudu, jättes kõrvale kaasaegsed, turvalised ja kasutaja jaoks mugavad lahendused nagu näiteks Smart-ID või Mobiil-ID. Sealjuures on minimaalne paroolipikkuse nõue 8 tähemärki – midagi, mille murrab tänapäeval lahti vajadusel hetkega. Seesuguses sektoris toimetades, kus ka andmeturvalisus peaks olema tugevalt fookuses, tundub see ajale jalgu jäänuna ja tekitab lisaks ebamugavamale ja ebaturvalisemale sisselogimisviisile ka mõtte, et kas mu andmed ka ettevõtte teistes süsteemides ikka on piisaval määral kaitstud?
3. Jõudlus suure koormuse all: E-esmaspäevad jms. tavapärasest suuremat külastatavust toovad kampaaniad on Euroapteegi nõrk koht olnud juba aastaid. Leht muutub ülimalt aeglaseks ja tihti praktiliselt kasutamatuks. Just hetkedel, mil konkurents on tihedaim ja kliendid hindavad kiirust, jääb see leht hätta. Ja kui süsteem ei tööta siis, kui seda vaja on, tekib paratamatult usaldamatus ka tavapäevadel.

Positiivne näide: Südameapteek – kiire, usaldusväärne, läbimõeldud

Samas sektoris tegutsev Südameapteek näitab, et isegi keeruka struktuuri ja turvanõuete juures saab luua sujuva ja piisava jõudlusega e-teenuse.

1. Stabiilne töö ka koormuse all: Olenemata sellest, kas tegemist on tavalise või kampaaniapäevaga, toimib leht kiiresti ja muretult. Otsing reageerib koheselt, kategooriad laevad kiiresti ja ostuprotsess kulgeb katkestusteta. See viitab heale arhitektuurile ja eeldatavalt ka jõudluse muutustele hästi kohanduvale serveriressursile.
2. Kaasaegne autentimine: Kasutajal ei olegi võimalus sisse logida vaid kasutajanime ja parooliga. Loodud on aga võimalused sisse logida ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID abil. See pole mitte vaid turvalisem, vaid ka lihtsam ja loogilisem kui kasutajanime-parooli kombinatsioon ja tekitab kasutajas usaldust ettevõtte vastu.
3. Kasutusmugavus detailides: Menüüd töötavad ootuspäraselt. Infot on just parasjagu – piisavalt, et otsus teha, aga mitte nii palju, et see liialt koormav tunduks. Ka ostuprotsess ise on mugav, kiire ja läbipaistev, kus kõik vajalik on kenasti esile toodud.

Kokkuvõtteks: veebikasutajate kannatus ei ole lõputu

Hea kasutatavus ei ole ainult ilus kujundus ja loogiline struktuur. See on jõudlus, töökindlus ja kasutaja ootustele vastamine just siis, kui see loeb kõige rohkem. Kui süsteem ei tööta kampaaniapäeval, siis ei ole tegelikult vahet, kui hästi see tavalistel hetkedel toimib – usaldus on juba kannatada saanud ja klient pöördub edaspidi esmalt konkurendi poole ka siis, kui kõik tegelikult toimib. Kui veebileht suudab säilitada oma kiirust ka kriitilistel hetkedel ning samal ajal pakkuda turvalist ja sujuvat kasutuskogemust, on tegu mitte lihtsalt hea teenusega, vaid loob selle kasutajale mulje ka tehnoloogiliselt küpsest ja usaldusväärsest ettevõttest.

https://www.euroapteek.ee
https://www.sudameapteek.ee
https://esmaspaev.ee/esmaspaev/
https://www.nngroup.com/articles/response-times-3-important-limits/
https://www.bitdefender.com/en-au/blog/hotforsecurity/rtx-4090-8-card-rig-cracks-random-and-powerful-eight-character-passwords-in-48-minutes

(3 minutit lugemist)

LibreOffice on hea näide projektist, mis elab ja hingab arendajate kogukonna toel. See on tasuta kontoritarkvara, mille juured ulatuvad OpenOffice.org’ini, kuid millel on nüüdseks oma selge nägu ja tee. Kuid milline arendusmudel selle taga tegelikult töötab? Ja kas avatud lähtekood tähendab automaatselt, et ärimudel puudub, nagu seda sageli (ehk ekslikult?) eeldatakse?

LibreOffice arendusmudel:

Kui waterfall eeldab, et kõik saab planeeritud juba alguses, siis LibreOffice elab hoopis teise hingamisega: plaanid muutuvad, vajadused muutuvad ja maailm muutub. Avatud arendus tähendab, et lõpptarbija ei ole passiivne ootaja, vaid aktiivne osaline. Ning see pole mitte hädaabinõu, vaid teadlik valik ja just niimoodi peaks arenema tarkvara, mis peab püsima ajaga kaasas. Seetõttu kohtame LibreOffice arenduses selgelt iteratiivset mudelit, mis sobib avatud lähtekoodiga kogukonnaprojektile suurepäraselt. Tüüpiline iteratsioon LibreOffice puhul algab soovist midagi parandada või lisada – näiteks täiustada .docx-failide ühilduvust või lisada mõni uus funktsioon kasutajaliidesele. Arendus toimub nö. “taktide” kaupa: iga uue versiooniga (siiamaani enam-vähem iga 6 kuu tagant) tuuakse kasutajateni midagi uut – ja sageli testitakse uusi arendatud funktsioone ka varajastes arendus- ja beetaversioonides.

LibreOffice puhul ei tehta iteratsioone mitte ainult tehnilise poole pealt, vaid ka kogukondlikult – tagasiside kogumine toimub pidevalt foorumites, IRC kanalites, maililistides ja sotsiaalmeedias. Kui mõni uus funktsioon kogukonna vaatest ei tööta või ei meeldi, siis järgmises iteratsioonis see üldiselt kas eemaldatakse, muudetakse või asendatakse parema lahendusega. See kõik annab kindluse vajadusel “nullida” mõni varasem suund ja alustada uuesti, mis on üks iteratiivse mudeli tugevaid külgi ja seda LibreOffice paistab päris oskuslikult ka rakendavat.

LibreOffice ärimudel:

Arendusest on põgusalt räägitud, ent nüüd võiks küsida, et “aga millest nad elavad?”
LibreOffice arendus tugineb tugevalt kogukonnale ning mittetulunduslikule organisatsioonile, mis kogub annetusi ja kasvatab sel viisil arendustiimi ning kasutajabaasi. LibreOffice taga olev The Document Foundation aga ise tarkvara ei müü. Kuid siin saame rääkida vaba tarkvara ärimudelite maailmas üsna levinud freemium-lähenemisest – isegi kui ehk mitte päris selle klassikalises mõttes. LibreOffice saab küll tasuta, kuid paljud organisatsioonid – eriti suurfirmad ja avaliku sektori asutused – ei taha lihtsalt tasuta tarkvara, vaid vajavad sinna juurde kindlust, mis kaasneb toe, nõustamise, migratsiooniteenuste ja võimalike muude arendustöödega. Siin tulevadki mängu LibreOffice ökosüsteemi kuuluvad ettevõtted nagu näiteks Collabora, CIB ja teised, kes pakuvad tasulist tuge ja spetsiaalselt testitud nö. “enterprise” versioone. See pole küll ehk päris sama, mis näiteks Spotify või Youtube, kus “tasuta” versioon on reklaamipõhine või piiratud funktsionaalsusega – LibreOffice’i kogukonnaversioon on endiselt täisfunktsionaalne. Kuid ärimudeli mõttes on siin siiski selge loogika: tasuta tarkvara loob turgu ja kogukonna, mille kõrvale saab pakkuda professionaalset teenust neile, kellel on vajadus või ressursid selle eest maksta.

Kokkuvõtteks:

LibreOffice on hea näide, kuidas iteraktiivne arendus ja freemium-ärimudeli sarnane toimimine saavad koos edukalt eksisteerida ja seda mitte tarkvarahiidude senise loogika järgi, vaid avatud maailma rütmis. pidev täiustamine + avatud koostöö + paindlik teenuspõhine ärimudel = jätkusuutlik ja hästi toimiv lahendus, isegi ilma miljonitesse ulatuva (turundus)eelarveta.

https://www.libreoffice.org/community/get-involved/
https://www.libreoffice.org/discover/libreoffice-vs-openoffice/
https://www.libreoffice.org/donate/
https://blog.documentfoundation.org/blog/2025/02/21/how-your-donations-helped-the-libreoffice-project-in-2024/
https://www.documentfoundation.org/
https://www.cib.de/en/office/
https://www.collabora.com/about-us/open-source/open-source-projects/libreoffice.html
https://www.investopedia.com/terms/f/freemium.asp

(3 minutit lugemist)

1999 aastal kirjutas Eben Moglen, Columbia Ülikooli õigusteadlane ja vaba tarkvara aktivist, esseega Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright midagi, mis kõlas toona kui digitaalne manifest. Tema sõnum oli selge: vaba tarkvara ei ole mitte nišinähtus, vaid alguspunkt suuremale muutustelainele – autoriõiguse nö. “hääbumisele” ja uuele, anarhistlikule loomekorraldusele, mida võimaldab Interneti abil ühendatud maailm.

Täna, veerand sajandit hiljem, on hea hetk tagasi vaadata ja küsida: kui palju sellest nägemusest on realiseerunud? Kas vaba tarkvara võitis? Kas autoriõigus suri?

Mis läks täppi: kvaliteet tuleb koostööst, mitte kontrollist

Üks Mogleni põhiargument oli, et tarkvara kvaliteet ei sõltu sellest, kui range on selle omandikaitse, vaid sellest, kui hästi inimesed saavad omavahel koostööd teha. Ja see peab siiani paika. Linux, Apache, Git – need ja paljud teised avatud lähtekoodiga projektid on näidanud, et kvaliteet sünnib avatusest ja koostööst, mitte omandikaitsetest. Ka möödunud nädala blogipostituses juhtide võrdluses käsitletud Microsoft – firma, keda Moglen toona üsna julgelt tümitas – on täna üks suurimaid panustajaid avatud lähtekoodiga projektidesse. Nad on avanud enda .NET platvormi, ostnud GitHubi ning panustavad isegi Linuxi kerneli arengusse. Githubis on neil üle 6800 repo (https://github.com/microsoft). Mogleni metafoor “Wrap the Internet around every brain on the planet and spin the planet” kirjeldab hästi just seda koostööpõhist dünaamikat, mis on saanud võimalikuks globaalse ühenduvuse kaudu.

Mis läks mööda: autoriõigus ei surnud, ta lihtsalt muteerus

Mogleni suurim eksimus oli arvatavasti see, kui enesekindlalt ta kuulutas autoriõiguse lõppu. Tegelikkuses on autoriõigus püsinud ja pigem isegi tugevnenud. Digitaalne meelelahutus nagu filmid, muusika ja mängud on jätkuvalt tugevalt kaitstud ning DRM (Digital Rights Management) on muutunud standardiks. Voogedastuse tulek (Spotify, Netflix, jne.) on küll muutnud levimudeleid, aga mitte loovuse “omandipõhist” olemust. Kui midagi, siis on kontroll kasutaja tegevuse üle hoopis täpsem kui kunagi varem – millal, kus ja kuidas sa sisu tarbid, on kõik logitud ja analüüsitud.

Ka loomeinimeste tasandil ei ole “kaos” või “vabadus” massiliselt võidutsenud. Jah, TikTok, YouTube ja muusikaplatvormid võimaldavad uutel talentidel esile tõusta ilma plaadifirmade vahelesegamiseta – aga reeglid, algoritmid ja rahastamismudelid loovad siiski omaette “digitaalse aristokraatia”, millest Moglen ei osanud toona veel rääkida.

Kokkuvõtteks: revolutsioon toimus, aga tulemuseks oli kompromiss

Moglen ei eksinud selles, et vaba tarkvara mudel tõestas end – see tõesti toimib. Samuti ei eksinud ta selles, et koostöö, läbipaistvus ja kogukondlik loomeviis võivad olla tõhusamad kui kontroll ja sulgumine. Kuid ta alahindas süsteemide inertsust, ärimudelite elujõulisust ja seda, kui hästi suudab meie kapitalismil põhinev maailm ka avatud mudeleid “seedida”.

Täna eksisteerivad vaba tarkvara ja omandipõhine mudel kõrvuti. Mõlemad on leidnud oma koha – Vaba tarkvara on sageli innovatsiooni lähtekoht, samas kui omandipõhine mudel pakub raamistiku ja ressursse selle laiemaks levikuks ning äriliseks rakendamiseks. Pigem kui “autoriõiguse surm”, on toimunud selle kohandumine: tänu Creative Commons-ile, GPL-ile ja teistele litsentsidele on võimalik olla nii looja kui jagaja, ilma et peaks mõne suure korporatsiooni eestkõnelejaks hakkama. Kui midagi tasub Mogleni mõtlemisest endaga kaasa võtta, siis on see usk, et tehnoloogia võib anda loovusele tagasi vabaduse. Mitte automaatselt, vaid siis, kui me kasutajatena, arendajatena ja ühiskonna liikmetena osaleme teadlikult selle suuna kujundamises.

Ehk nagu Moglen lõpetas oma essee sõnadega: “Resist the resistance.”
Vahel piisabki sellest, et ei me laseks loovusel ära kapselduda – ja oleksime valmis vajadusel ka vastuvoolu ujuma.

(4 minutit lugemist)

Kas on olemas ideaalset juhti ja juhtimisstiili? Tõenäoliselt mitte. Iga organisatsioon, nagu ka iga inimene, liigub ajas ja ruumis, koos pidevalt muutuvate vajaduste ja sihtidega, ning mis ühes olukorras töötab, võib teises saada takistuseks. IT-valdkonnas, kus muutused on pigem kiired, on eriti oluline tajuda, milline juhtimisviis sobib just antud ajahetkel.

Hea näide sellest, kuidas erinevad juhid võivad samas organisatsioonis jätta väga erineva jälje, on Microsoft. Kui Steve Ballmer kehastas klassikalist tulemusele orienteeritud “ülemust”, siis tema järeltulija Satya Nadella on pigem “coachiv” visionäär ja mentor. Aga millist mõju need kaks täiesti eriilmelist juhti tegelikult avaldasid maailma ühele suurimale tehnoloogiaettevõttele?

Steve Ballmer – agressiivne strateeg ja stabiilsuse tagaja

Steve Ballmer liitus Microsoftiga juba 1980. aastal ning sai 2000. aastal Bill Gatesi järglaseks tegevjuhi rollis. Tema juhtimistiil Microsofti eesotsas oli karismaatiline, jõuline ja tugevalt tulemustele suunatud. Teda tunti energiliste esinemiste ja kompromissitu fookuse poolest kasumile, turupositsioonile ja olemasoleva skaleerimisele. Ballmeri juhtimisperioodil kolmekordistus Microsofti müügitulu ning ettevõte muutus finantsiliselt erakordselt tugevaks. Juhtimisstiililt oli ta klassikaline  “ülemus” tüüpi juht – otsustaja, strateeg ja kontrollija ühes isikus. Sellega kaasnesid paraku aga ka puudused. Ballmeri ajastu Microsoft jäi näiteks maha mobiilirevolutsioonist, mida vedasid nüüd hoopis Apple ja Google. Riskikartlikkus ja konservatiivne tooteportfell ei soosinud murrangulisi uuendusi ettevõttes. Nokia telefonide valdkonna ost oli küll justkui julge, ent lõpuks siiski ebaõnnestunud katse tuua Microsoft tagasi mobiiliturule, kuna ka Nokia ise oli vastava momentumi maha maganud ja oli kinni jäänud sarnastesse väljakutsetesse, püüdes oma olemasolevaid iganenud tehnoloogiaid sobituma panna uude maailma, mis neid enam ei vajanud ja kus nad enam tarbijale oodatud väärtust ja konkurentide eeliseks saanud head kasutuskogemust luua ei suutnud.  Microsofti sisekultuuris valitses sel ajal aga “kõiketeadjate” hoiak, mis tõi kaasa terava sisekonkurentsi ja jättis vähe ruumi eksperimenteerimiseks. Tulemuseks oli justkui suur ja tugev, ent paraku mitte paindlik ettevõte. Ja kui uued trendid pead tõstma hakkasid, ei olnud enam piisavalt manööverdusruumi, et oma enda ümber ehitatud tugevast kastist välja murda.

Satya Nadella – coach, kes tõi hinge tagasi

Satya Nadella on India päritolu USA IT-visionäär, kes liitus Microsoftiga 1992 aastal ja tõusis Microsofti tippjuhiks Ballmeri järglasena 2014 aastal. Tema haridustaust, isiksustüüp ning kogemus pilvetehnoloogiate arendamisel, andsid talle suurepärase positsiooni juhtida Microsoft uude ajajärku​. Nadella juhtimisstiili võib kirjeldada kui coachivat ja mentorlikku. Erinevalt Ballmerist ei ole ta käskiv ülemus, vaid pigem empaatiline ja kaasav liider, kes julgustab teisi õppima ja arenema. Tegevjuhi rolli astudes leidis ta eest organisatsiooni, kus valitses “kontrolli kultuur” ja areng oli pidurdunud​. Ta asus teadlikult seda toksiliseks kujunenud kultuuri lammutama. Nadella on ise öelnud, et soovis muuta Microsofti eelpoolgi mainitud “kõiketeadjate kultuuri” “kõikeõppijate kultuuriks”. Ta väärtustab väga meeskonnatööd ja tõi Microsofti tagasi ka eksperimenteerimiskultuuri, kus vead on loomulikud, kui neist õpitakse ning kus keegi ei tunneks, et ebaõnnestumine oleks kuidagi karistatav​. Strateegiliselt viis Nadella Microsofti fookuse pilveteenustele ja tehisintellektile, investeerides julgelt tulevikutehnoloogiatesse​. Need riskantsed, ent läbimõeldud investeeringud koos toetavate organisatoorsete muudatustega on end ka õigustanud – Microsoft on Nadella käe all mitmekesistanud oma tulubaasi ning tõusnud taas tehnoloogiavaldkonna etteotsa.

Steve Ballmeri ja Satya Nadella näitel näeme kahe täiesti erineva juhtimisstiili mõju suurettevõtte käekäigule. Ballmer kui “ülemus” kehastas juhtimisparadigmat, mis rõhutas olemasoleva äri kindlustamise vajadust – ta saavutas sellega tol hetkes mõõdetava kasvu ja kasumi, kuid jäi tagasihoidlikuks revolutsiooniliste uuenduste juurutamisel. Nadella kui visionäärne “coach” esindab jällegi vastupidist lähenemist – transformatsioonilist juhtimist, mis seab esikohale innovatsiooni, pikaajalise väärtuse loomise ja töötajate arengu, mis on aidanud Microsoftil murda end taaskord turuliidrite sekka ka uute ja tulevikku vaatavate tehnoloogiate arendamisel ja müümisel.

Ballmeri ja Nadella kontrast illustreerib hästi, kuidas “oleviku kaitsmise ja tuleviku nimel investeerimise” tasakaal on juhtimises olulise tähtsusega​. Lõppkokkuvõttes peaks iga (IT) juht teadvustama oma loomupäraseid tugevusi, mis puudutavad tema juhtimisstiili ning mingite piirideni on kõigil võimalik seda ka vastavalt olukorrale kohandada. Küll aga peab juhil olema piisavalt eneseanalüüsioskust ja julgust, et vajadusel anda teatepulk üle uuele juhile, kelle stiil ja kogemused ettevõtet vajalikus järgmises arengufaasis paremini edasi viiksid. Microsoft on hea näide, kuidas ettevõte sai uue hingamise, kui ülemuse toolilt astus maha tulemustele orienteeritud juht ja sinna asus visionäärist mentor, kes avas tee järgmisele ajastule, ent sama hästi võib ettevõte jõuda ka faasi, mis vajaks hoopis vastupidist muutust.

 

https://inspirepreneurmagazine.com/steve-ballmers-microsoft-journey-triumphs-and-trials/
https://www.wsj.com/video/satya-nadella-the-learn-it-all-does-better-than-the-know-it-all/D8BC205C-D7F5-423E-8A41-0E921E86597C
https://fortune.com/2024/05/20/satya-nadella-microsoft-culture-growth-mindset-learn-it-alls-know-it-alls/
https://knowledge.insead.edu/strategy/strategic-decisions-caused-nokias-failure

(5 minutit lugemist)

IT-maailmas on võimatu öelda, et eksisteeriks vaid üks õige tee – nii palju sõltub inimesest endast, ajast ja sihist. Kindlasti ei saa alahinnata ka lihtsalt õnnelikke juhuseid. Olen seda kõike hästi omal nahal kogenud: alustasin oma tööalast elu IT valdkonnas IT tugiisikuna, liikusin edasi erinevatesse rollidesse alates üldisest IT spetsialistist kuni süsteemide administreerimiseni, seejärel IT toe ja teenuste juhtimiseni ning viimased aastad olen töötanud IT juhina. See teekond ei ole olnud sirgjooneline ega pausideta – näiteks olen ülikooli alustanud ja pooleli jätnud lausa kaks korda. Nüüd, kolmandat korda, olen tagasi õppimas arendust – et ennast täiendada, olla oma tänases töös parem tellija ning sillutada teed mind kõnetavatele magistrikavadele, mis toetaksid liikumist veelgi strateegilisemate väljakutsete ja rollide suunas.

Siinkohal soovingi jagada oma vaadet mõnele olulisele “hariduse sambale” IT-tööturul: klassikaline ja rakenduslik (üli)kooliharidus, tööalased kogemused ja erialasertifikaadid.

Klassikaline ülikooliharidus

Klassikaline ülikooliharidus peaks olema midagi enamat kui lihtsalt “paber”. See kujundab süsteemset mõtlemist, loob tugeva teoreetilise (ja erialasuunast sõltuvalt ka praktilise) baasi ning laiendab maailmapilti. Boonusena pakub see ka väärtuslikku kontaktvõrgustikku. Kui eesmärk on minna teemadesse süvitsi, jätkata magistriõppes või sihtida strateegilisemaid rolle, on sellel haridusel oluline roll, mida ma nooremana ei osanud ehk piisavalt hinnata.

Samas ei pruugi see noorele, kellel puudub praktiline kogemus, automaatselt tööturul uksi avada. Kui teooria kõrval pole kogemusi selle reaalsel rakendamisel, võib tööandjal olla keeruline hinnata inimese valmisolekut. Eriti tänases kontekstis, kus majanduslikus vaates on rahal üle pikkade aastate jälle päriselt hind ning lihtsama arendustöö suudab juba ära teha AI, mistõttu ettevõtted eelistavad vähemalt lühemas perspektiivis investeerida pigem olemasolevate spetsialistide AI-tööriistadesse ja seeläbi efektiivsuse kasvule, mitte aga praktilise töökogemuseta alustajatesse. Seda, kui õige või jätkusuutlik see päriselt on, näitab alles aeg.

Töökogemus

Minu esimene ülikoolikatse jäi pooleli just seetõttu, et õpe tundus liialt teoreetiline ja eluvõõras. Mõni aasta hiljem suundusin rakendusliku kõrghariduse poole, kus fookuses oleks pidanud olema reaalsed projektid, praktilised ülesanded ja tiimitöö – ideaalne neile, kes soovivad kiiresti tööle asuda või juba töö kõrvalt teadmisi süsteemsemaks muuta. Ka mulle tundus see sel hetkel loogiline samm. Kuid elu tegi omad korrektuurid – ka see tee jäi pooleli. Järgnevad 15 aastat kasvasin hoopis läbi tegutsemise: töö käigus õppides, katsetades, eksides, kriise lahendades, iseseisvalt juurde uurides ja paremini tehes. See kõik on andnud mulle (loodetavasti) tugeva ja praktilise vundamendi, mida ükski klassiruumiõpe poleks üksi suutnud pakkuda. Just see praktiline baas on see, millele minu tänane professionaalne maailmapilt suuresti toetub.

Erialakoolitused- ja sertifikaadid

Tulles erialakoolituste ja -sertifikaatide juurde, siis need on minu jaoks töö kõrvalt olnud samuti väärtuslikuks arenguvahendiks – täpselt õigel hetkel ja õigel teemal aitamas liikuda järgmisele tasemele. Need on olnud võimalus täiendada teadmisi metoodiliselt ja fokuseeritult, ilma et peaks oma põhitööd pausile panema.

Sertifikaat on justkui kvaliteedimärk – märk sellest, et inimene valdab oma valdkonda, teab parimaid praktikaid ja suudab iseseisvalt oma tööd teha. Tööandjale või partnerile on see seega kui usaldusväärsuse garantii. Olles täna juhina ka värbaja rollis, näen sertifikaate kui üht olulist indikaatorit valikuprotsessis. Need ei asenda isiksust ega laiemat kogemust, aga on tugev tõend inimese sihikindlusest, õppimisvõimest ja professionaalsest tasemest. Tihti just see võib kallutada kaalukaussi vastava kandidaadi kasuks.

Ka koostööpartnerit valides annavad kehtivad sertifikaadid kindlustunde, et vastaspoolel on teadmised, mille abil saab ehitada jätkusuutlikke ja tõhusalt toimivaid lahendusi. Lihtne on öelda, et midagi on juurutatud, aga palju keerulisem on hinnata, kui hästi see töötab ning kui palju väärtust see ettevõttele tegelikult loob. Ja just seda mitteoptimaalset ja ressursse raiskavalt juurutatud lahenduse riski aitab vastavaid sertifikaate omava partneri valik tõhusamalt maandada.

Tuleb aga arvestada, et sertifikaadid ei ole igavesti kehtivad – neid tuleb aja jooksul uuendada, sest nii tehnoloogia kui ka teadmised arenevad kiiresti. Siin tekib huvitav kontrast ülikoolidiplomiga – viimast ei sea üldiselt tööturg kahtluse alla ka 10 või 20 aastat hiljem. Ometi ei saa me mööda vaadata sellest, et ka ülikoolides muutuvad õpetatav sisu, metoodikad ja fookused ajas. Pidev enesetäiendamine on IT-valdkonnas vältimatu ja aastaid tagasi omandatud diplom ei pruugi tähendada, et inimese teadmised on ajakohased – neid lihtsalt ei kontrollita samamoodi nagu sertifikaate. Seega võib öelda, et kuigi sertifikaat on ajaliselt piiratud, pakub see sageli värskemat kinnitust inimese pädevuse kohta kui kunagine diplom.

Antud teema kokkuvõtteks saab öelda, et sertifikaadid on väga tõhusaks tööriistaks siis, kui on vaja kiiresti omandada uus oskus, kinnitada oma pädevust või valmistuda uueks väljakutseks. Need ei asenda praktilist kogemust ega süvitsi minevat haridust, kuid õigesti valitud ja õigel hetkel omandatuna võivad osutuda just selleks vajalikuks tõukeks, mis avab järgmise soovitud ukse.

TTÜ IT Kolledž – nende maailmade ristumiskoht!?

Selle kõige taustal näeksin IT Kolledžit kui kohta, kus peaksid kohtuma tugev teooria ja praktiline kogemus läbi koostöö ettevõtetega ja tööturu vajadustele vastava sisuga. Rakenduslik kõrgharidus, millel on side reaalsete tööprotsesside ja projektidega, loob väärtust kõigile osapooltele – nii õppijale, õppejõule, ettevõtetele kui ka ühiskonnale laiemalt.

Konkreetselt näiteks arenduse õppimine aitab mul täna paremini hinnata arenduspartnereid, tellida teadlikumalt töid ja rääkida arendajatega sama keelt. Lisaks peaks pakkuma IT Kolledž tuge eelpool mainitud sertifikaatide suunal, mis on eriti väärtuslik, kui on soov vastavas valdkonnas tööle asuda või oma teadmisi konkreetse teema vaates kinnistada. Minu jaoks on IT Kolledž suutnud pakkuda seda tasakaalu, mida ma varem otsisin – ehkki ligi 20 aastat peale keskkooli ja kogu muu kiire elutempo kõrvalt, ei ole see kindlasti mitte nii lihtne, sirgjooneline ja komistusteta teekond, nagu see võiks olla ilma muude kõrvaliste kohustusteta.

Kokkuvõtteks: loo oma kombo

Taaskord kogu teema kokkuvõtteks võiks aga öelda, et ära vali ainult ühte teed – loo oma kombinatsioon sulle sobivates osakaaludes. IT ei ole (enam) valdkond, kus üks diplom, üks sertifikaat või pelgalt töökogemus üksi sind edasi kannab. Kõige paremini paistab toimivat terviklik lähenemine: praktiline kogemus, sihipärane haridus, valitud erialasertifikaadid, tugev kontaktvõrgustik ja siiras soov kasvada, areneda ja koostööd teha.

(4 minutit lugemist)

Naatan Nohik on noor ja hakkamist täis tarkvaraarendaja, kes on just valmis saanud oma seni kõige paljulubavama projekti – nutika, efektiivse ja hästi dokumenteeritud tarkvara, mis teeks selle kasutajate elu oluliselt lihtsamaks ja mugavamaks. Kood on testitud, dokumentatsioon korras ja repo ootab publitseerimise nupule vajutamist.

Aga üks küsimus keerleb endiselt Naatani mõtetes: millise litsentsi alla see tarkvara siiski panna?
Ta seisab kolme valiku ees:

Ärivaraline litsents (EULA)
GNU GPL – tugev copyleft
BSD – ilma copyleftita
Iga ukse taga on justkui midagi head ja samas võivad tuua kaasa ka omad piirangud. Naatan teeb endale selgeks iga variandi, et teha teadlik valik.

 

EULA, ehk “Minu maja, minu reeglid”

EULA ehk ärivaraline litsents tähendaks Naatani jaoks seda, et tarkvara jääks täielikult tema kontrolli alla. Kasutajad võivad seda küll kasutada, aga lähtekood on lukus. Täpselt nagu Microsoft Word või Adobe Photoshop – kasutad, aga sisse ei näe ning kasutustingimused on täielikult arendaja määrata.

Naatani plussid:
Saab kogu tarkvaraga seonduva muuta (loodetavasti) tulutoovaks äriks (müük, subscription-mudel vms.).
Keegi ei saa tema lahendust “oma nime all” edasi arendada.
Suletud lähtekood piirab kolmandate osapoolte ligipääsu koodile, mis justkui võiks muuta selle turvalisemaks.

Naatani miinused:
Kogukonnalt tagasisidet ja arendustööd ei tule – kõik peab ise tegema, ehk kas muuhulgas ka turvalisus saab ikkagi päriselt piisavalt tähelepanu?
Vajab juriidilist tuge – kasutajaid tuleb hoida õiguspäraselt kontrolli all.
Ei meeldi neile, kes hindavad läbipaistvust ja avatud tarkvara filosoofiat.

Naatan mõtleb: “Kui ma tahan sellest äri ehitada, võib EULA olla täiesti mõistlik. Aga kas see pole mitte natukene… vanakool? Ja kas mul on piisavalt ressursse, et tagada seesuguse lahenduse võimalik skaleeritavus, säilitades mõistlike kulusid?”

GNU GPL, ehk “Koos loome ja koos jagame”

GNU GPL (General Public License) lubab kõigil Naatani koodi kasutada, muuta ja levitada – aga ainult siis, kui nad teevad seda samadel tingimustel. See tähendab, et igaüks, kes arendab tema tööriista edasi, peab samuti jagama seda vabalt ja koos lähtekoodiga.

Naatani plussid:
Kaitseb teda suurfirmade eest, kes võiksid koodi ära kaaperdada.
Loob tugeva kogukonna – arendajad saavad parandada, täiendada, testida.
Hea maine tarkvaramaailmas, kuna GPL on kui omamoodi läbipaistvuse ja usalduse kvaliteedimärgis.

Naatani miinused:
Mõned ärikasutajad võivad vältida GPL-tarkvara (ei taha ise oma koodi avalikustada).
Piirab integratsiooni projektides, kus suletud kood on vältimatu.
Mõni võib pidada copylefti liiga “nakkavaks”.

Naatan mõtleb: “Kui ma tahan ehitada avatud ja koostööpõhist ökosüsteemi, siis see võiks olla just see õige tee.”

BSD ehk “Tee, mida tahad – lihtsalt ära unusta ka mind mainida”

BSD-litsents (Berkeley Software Distribution) on minimalistlik ja paindlik: anna teada, kes on autor, ja kasuta koodi täpselt nii nagu tahad – ka ärilistes rakendustes, ilma lähtekoodi jagamata.

Naatani plussid:
Vähe piiranguid, seega potentsiaalselt rohkem kasutust, ehk kood levib kiiresti.
Sobib suurepäraselt ka ärimaailmas – isegi suletud lahendustes.
Ei sunni kedagi – pigem põhineb usaldusel kui reeglitel.
Hea võimalus endale nime teha, kuna võimalus oma koodiga osaliseks saada suurtes ja olulistes tarkvaratükkides, kus Naatani nimi saab kenasti üles märgitud.

Naatani miinused:
Keegi võib võtta tema koodi ja sellest suletud toote teha.
Ei tekita kogukonnale motivatsiooni panustada, kui pole otseselt “kohustust”.
Võib jääda tunne, et ta loob midagi väärtuslikku, mida teised lihtsalt võtavad ja kasutavad, ilma, et Naatan sellest midagi teaks ja saaks.

 

Naatani lõplik otsus sõltub aga eesmärgist:
Kui Naatan soovib raha teenida ja sealjuures kontrolli täielikult enda käes hoida, sobiks EULA.
Kui Naatan soovib arendamisesse kaasata kogukonda ja kaitsta avatuse põhimõtteid, sobiks GNU GPL.
Kui Naatani huvi on maksimaalne levik ja paindlikus kõigi jaoks, sobiks BSD

Naatan peab otsusel arvestama, et litsentsi valik pole lisaks pelgalt juriidiline vormistus, vaid ka väärtusotsus. See ütleb, kuidas ta oma loomingut maailmaga jagada tahab, ja milliseid suhteid ta tahab oma kasutajatega luua. Olgu see siis rangelt piiratud, solidaarselt jagatud või vabalt lendu lastud – oluline on teha teadlik valik, mis talle kõige mõistlikum ja südamelähedasem tundub.

(4 minutit lugemist)

Intellektuaalomandit reguleerivad vahendid on kui (digi)maailma tööriistakapp – seal leidub kõike alates patentidest ja kaubamärkidest kuni autoriõiguste ja ärisaladusteni. Ent nagu iga vana tööriistakapi puhul, on sealgi vahendeid, mis vajavad õlitamist, parandamist, väljavahetamist või ehk lausa muuseumisse saatmist.

Tuginedes WIPO intellektuaalomandimudelitele, võtan siinkohal vaatluse alla kaks – ühe, mis töötab (veel) üsna mõistlikult, ja teise, mis vajaks kapitaalsemat ümbermõtestamist.

Autoriõigus: veel elujõuline, aga surve all

Alustame heast uudisest. Minu hinnangul on autoriõigus senimaani üks paremini toimivaid intellektuaalomandi tööriistu. Mitte sellepärast, et see oleks täiuslik – kaugel sellest -, vaid seetõttu, et see on suhteliselt arusaadav, laialdaselt tunnustatud ja vähemalt ideeliselt suunatud just sellele, mida peakski kaitsma: loovtöö tulemusele, olgu selleks foto, film, muusika, tarkvara või kirjandus ja teadusartiklid. Autoriõiguse tugevuseks on tema selge fookus: kaitstakse konkreetset väljendusvormi, mitte ideed ennast. Seda põhimõtet mõistetakse (enamasti) ühtemoodi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Lisaks on avatud litsentsid nagu Creative Commons ja GNU GPL headeks näideteks, et ka autoriõigus saab olla paindlik ning teenida üheaegselt nii looja kui ka laiema kogukonna huve.

Samas ei saa tähelepanuta jätta, et järjest rohkem inimesi – eriti nooremad – näevad autoriõigust pigem piiranguna kui kaitsemehhanismina. Kui varasemalt oli autoriõiguse põhifunktsioon kaitsta loomingut kopeerimise ja ärakasutamise eest, siis tänapäeval tundub see paljudele kui takistus uue sisu loomisel, jagamisel või olemasoleva sisu looval ümbertöötlemisel.

Noored kasutavad tänapäeva internetikultuuris laialdaselt teiste loodud sisu – olgu selleks muusikakatked TikTokis, meemid sotsiaalmeedias või videolõigud YouTube-is. Enamasti ei tee nad seda pahatahtlikult ega kasumi eesmärgil, vaid loova eneseväljenduse ja digisuhtluse osana. Traditsiooniline autoriõigus ei ole sellise sisukasutuse viisidega aga hästi kohandunud – see põhineb endiselt ajastul, kus looming levis füüsilisel kujul ja tarbimine oli passiivne. Tänapäeval pole probleem ainult selles, kas midagi tohib kasutada, vaid pigem selles, kas kasutusviis tundub õiglane – kas looja saab tunnustust ja kasutaja saab loovalt tegutseda ilma ülemääraste piiranguteta.

Ühesõnaga – autoriõigus elab, aga vajab ehk veidi ümberraamistamist tulevikku vaatavas võtmes. Loovust ei tohiks suruda bürokraatia hammasrataste vahele.

Patent: asjatu(!?) pidur digiajastu kiirteel

Kui peaksin valima ühe WIPO tööriista, mis tänapäeval kõige vähem ajaga sammu peab, siis selleks on patent.

Originaalis mõeldud kui leiutiste kaitsemeede, on patendisüsteem ajaga moondunud arengut takistavaks teguriks. Eriti selgelt on see näha tarkvaratööstuses. Patent peaks olema preemia uudsuse eest – mitte aga relv konkurentide vastu, millega innovaatilisi tegijaid juba varases staadiumis teelt kõrvaldada.

Tarkvarapatentide ajalugu on täis absurdi: alates topeltklõpsu patenteerimisest kuni “ostukorvi” idee kaitsmiseni. Nagu 2005. aasta Europarlamendi tarkvaradirektiivi debatt näitas, on tarkvarapatentide jõustamine Euroopas seni õnneks jäänud poolikuks. Kuid USA-s kehtivad süsteemid võimaldavad endiselt patentida üldisi loogikaelemente, mis peaksid kuuluma vaba innovatsiooni valdkonda ja mitte firmade juriidilisse relvakappi.

Patendituru on vallutanud juristid, mitte insenerid. Tegelikult polegi oluline, kui uuenduslik idee on – tähtis on, kui kavalalt see on kirja pandud ja kuidas suudad seda kaitsta kohtus. Väiksemad tegijad ei pääsegi seesugusele mänguplatsile mängima.

On aeg ausalt tunnistada: tarkvarapatendid ei tööta. Vähemalt mitte viisil, mis soodustaks innovatsiooni.

Kuhu edasi?

Ehkki kogu intellektuaalomandi mõiste on tulvil terminoloogilist hägusust ja 20. sajandist pärinevat aegunud loogikat, ei tähenda see, et süsteem tuleks prügikasti visata. Vastupidi – vajame rohkem läbimõeldud lähenemist ja ehk lihtsalt natukene värskemat pilku teemadele. Tulevik ei vaja mitte rohkem omandit, vaid rohkem läbipaistvust, õiglust ja avatust. Intellektuaalomand ei tohiks olla kui hirmutavad käerauad – see peaks olema kui kasulik tööriist, mis aitab loovusel kasvada ja ühiskonnal tervikuna sellest võita.

https://www.wipo.int/en/web/about-ip
https://lessig.org/product/free-culture/
https://www.gnu.org/licenses/gpl-3.0.html
https://ffii.org/

(2 minutit lugemist)

Virginia Shea klassikalised netiketi käsud pärinevad küll juba rohkem kui 30 aasta tagusest ajast, ent nende tuum ei ole aja jooksul tuhmunud. Samas on mõned neist saanud juurde uue tähenduse, kuna tehnoloogia arengu ja levikuga on algne eesmärk mõnevõrra muutunud.

Üks Shea suuniseid, mis kõlab täna isegi valjemini kui paarkümmend aastat tagasi, on: “Austa teiste inimeste privaatsust.”

Sotsiaalmeedia, pilveteenuste ja videokohtumiste ajastul oleme nähtavamad kui kunagi varem – ning seetõttu ka haavatavamad. Kuigi privaatsuse piirid on ajas muutunud, pole vajadus neid austada kuhugi kadunud – isegi vastupidi – see on olulisem kui kunagi varem. Kui 1990-ndatel võis privaatsuse rikkumine tähendada kellegi e-kirja loata lugemist, siis tänapäeval hõlmab see palju enamat – olgu selleks konfidentsiaalse info jäädvustamine ekraanipildi, salvestatud kõne või video kujul. Lisaks on meie tundlikud andmed talletatud arvukates infosüsteemides, kus üksainus eksimus või pahatahtlik tegevus võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Seetõttu on privaatsuse austamine ja kaitse kriitilise tähtsusega, eriti IT-sektoris töötajate jaoks, kelle vastutada on sageli teiste inimeste tundlike andmete käitlemine.

Samas tundub üks teine Shea netiketi suunis, “Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust“, tänapäeva kontekstis ka justkui pisut aegununa.

1990-ndatel, kui dial-up ühendus oli aeglane ning kulukas ja iga saadetud kilobait hoolikalt kaalutud, oli oluline mõelda, mida ja kui palju võrku saadetakse. Tänapäeval, mil gigabitised ühendused on kohati norm isegi metsas jalutades ja info liigub välgukiirusel, on mure kellegi võrguühenduse koormamise pärast kaotanud enamiku oma esialgsest tähendusest. Muidugi ei tähenda see, et võiksime kõik nüüd hakata spämmi saatma või ebaolulist infot levitama, ent mure võrguühenduse pärast on asendunud murega info ülekülluse ja tähelepanumajanduse pärast. Rohkem kui ühendust, peaksime täna austama hoopis inimeste tähelepanu ja suutlikkust keskenduda olulisele.

Esimest osa aja austamise kohta pean ise vägagi oluliseks. Mul on kalduvus kirjutada lihtsaid mõtteid liialt pikalt ja keeruliselt – see on harjumus, mille parendamise kallal teadlikult tööd teen. Üha enam püüan hinnata oma tekste ka nende lugemisajast lähtudes. Näiteks kui pean ettevõttes edastama sõnumi 500 inimesele, on lihtne arvutada, kui palju kogutööajast selle hilisemale lugemisele kulub. Kui suudan 5-minutilise jutu lühendada 4 minutile, säästan ettevõtte töötajate ajast kokku terve tööpäeva.

Seega, kas netikett peab ajale vastu? Jah, aga nagu kõik muu, areneb ja muutub ka netikett aja möödudes. Mõned reeglid kaotavad oma esialgse kaalu, teised omandavad uue ja sügavama tähenduse. Ent üks asi jääb kindlaks – tehnoloogia ja suhtlemisviisid võivad muutuda, kuid lugupidamine kaasinimeste vastu jääb alati ajatuks.

http://www.albion.com/netiquette