(2 minutit lugemist)
Virginia Shea klassikalised netiketi käsud pärinevad küll juba rohkem kui 30 aasta tagusest ajast, ent nende tuum ei ole aja jooksul tuhmunud. Samas on mõned neist saanud juurde uue tähenduse, kuna tehnoloogia arengu ja levikuga on algne eesmärk mõnevõrra muutunud.
Üks Shea suuniseid, mis kõlab täna isegi valjemini kui paarkümmend aastat tagasi, on: “Austa teiste inimeste privaatsust.”
Sotsiaalmeedia, pilveteenuste ja videokohtumiste ajastul oleme nähtavamad kui kunagi varem – ning seetõttu ka haavatavamad. Kuigi privaatsuse piirid on ajas muutunud, pole vajadus neid austada kuhugi kadunud – isegi vastupidi – see on olulisem kui kunagi varem. Kui 1990-ndatel võis privaatsuse rikkumine tähendada kellegi e-kirja loata lugemist, siis tänapäeval hõlmab see palju enamat – olgu selleks konfidentsiaalse info jäädvustamine ekraanipildi, salvestatud kõne või video kujul. Lisaks on meie tundlikud andmed talletatud arvukates infosüsteemides, kus üksainus eksimus või pahatahtlik tegevus võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Seetõttu on privaatsuse austamine ja kaitse kriitilise tähtsusega, eriti IT-sektoris töötajate jaoks, kelle vastutada on sageli teiste inimeste tundlike andmete käitlemine.
Samas tundub üks teine Shea netiketi suunis, “Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust“, tänapäeva kontekstis ka justkui pisut aegununa.
1990-ndatel, kui dial-up ühendus oli aeglane ning kulukas ja iga saadetud kilobait hoolikalt kaalutud, oli oluline mõelda, mida ja kui palju võrku saadetakse. Tänapäeval, mil gigabitised ühendused on kohati norm isegi metsas jalutades ja info liigub välgukiirusel, on mure kellegi võrguühenduse koormamise pärast kaotanud enamiku oma esialgsest tähendusest. Muidugi ei tähenda see, et võiksime kõik nüüd hakata spämmi saatma või ebaolulist infot levitama, ent mure võrguühenduse pärast on asendunud murega info ülekülluse ja tähelepanumajanduse pärast. Rohkem kui ühendust, peaksime täna austama hoopis inimeste tähelepanu ja suutlikkust keskenduda olulisele.
Esimest osa aja austamise kohta pean ise vägagi oluliseks. Mul on kalduvus kirjutada lihtsaid mõtteid liialt pikalt ja keeruliselt – see on harjumus, mille parendamise kallal teadlikult tööd teen. Üha enam püüan hinnata oma tekste ka nende lugemisajast lähtudes. Näiteks kui pean ettevõttes edastama sõnumi 500 inimesele, on lihtne arvutada, kui palju kogutööajast selle hilisemale lugemisele kulub. Kui suudan 5-minutilise jutu lühendada 4 minutile, säästan ettevõtte töötajate ajast kokku terve tööpäeva.
Seega, kas netikett peab ajale vastu? Jah, aga nagu kõik muu, areneb ja muutub ka netikett aja möödudes. Mõned reeglid kaotavad oma esialgse kaalu, teised omandavad uue ja sügavama tähenduse. Ent üks asi jääb kindlaks – tehnoloogia ja suhtlemisviisid võivad muutuda, kuid lugupidamine kaasinimeste vastu jääb alati ajatuks.
