(3 minutit lugemist)
1999 aastal kirjutas Eben Moglen, Columbia Ülikooli õigusteadlane ja vaba tarkvara aktivist, esseega Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright midagi, mis kõlas toona kui digitaalne manifest. Tema sõnum oli selge: vaba tarkvara ei ole mitte nišinähtus, vaid alguspunkt suuremale muutustelainele – autoriõiguse nö. “hääbumisele” ja uuele, anarhistlikule loomekorraldusele, mida võimaldab Interneti abil ühendatud maailm.
Täna, veerand sajandit hiljem, on hea hetk tagasi vaadata ja küsida: kui palju sellest nägemusest on realiseerunud? Kas vaba tarkvara võitis? Kas autoriõigus suri?
Mis läks täppi: kvaliteet tuleb koostööst, mitte kontrollist
Üks Mogleni põhiargument oli, et tarkvara kvaliteet ei sõltu sellest, kui range on selle omandikaitse, vaid sellest, kui hästi inimesed saavad omavahel koostööd teha. Ja see peab siiani paika. Linux, Apache, Git – need ja paljud teised avatud lähtekoodiga projektid on näidanud, et kvaliteet sünnib avatusest ja koostööst, mitte omandikaitsetest. Ka möödunud nädala blogipostituses juhtide võrdluses käsitletud Microsoft – firma, keda Moglen toona üsna julgelt tümitas – on täna üks suurimaid panustajaid avatud lähtekoodiga projektidesse. Nad on avanud enda .NET platvormi, ostnud GitHubi ning panustavad isegi Linuxi kerneli arengusse. Githubis on neil üle 6800 repo (https://github.com/microsoft). Mogleni metafoor “Wrap the Internet around every brain on the planet and spin the planet” kirjeldab hästi just seda koostööpõhist dünaamikat, mis on saanud võimalikuks globaalse ühenduvuse kaudu.
Mis läks mööda: autoriõigus ei surnud, ta lihtsalt muteerus
Mogleni suurim eksimus oli arvatavasti see, kui enesekindlalt ta kuulutas autoriõiguse lõppu. Tegelikkuses on autoriõigus püsinud ja pigem isegi tugevnenud. Digitaalne meelelahutus nagu filmid, muusika ja mängud on jätkuvalt tugevalt kaitstud ning DRM (Digital Rights Management) on muutunud standardiks. Voogedastuse tulek (Spotify, Netflix, jne.) on küll muutnud levimudeleid, aga mitte loovuse “omandipõhist” olemust. Kui midagi, siis on kontroll kasutaja tegevuse üle hoopis täpsem kui kunagi varem – millal, kus ja kuidas sa sisu tarbid, on kõik logitud ja analüüsitud.
Ka loomeinimeste tasandil ei ole “kaos” või “vabadus” massiliselt võidutsenud. Jah, TikTok, YouTube ja muusikaplatvormid võimaldavad uutel talentidel esile tõusta ilma plaadifirmade vahelesegamiseta – aga reeglid, algoritmid ja rahastamismudelid loovad siiski omaette “digitaalse aristokraatia”, millest Moglen ei osanud toona veel rääkida.
Kokkuvõtteks: revolutsioon toimus, aga tulemuseks oli kompromiss
Moglen ei eksinud selles, et vaba tarkvara mudel tõestas end – see tõesti toimib. Samuti ei eksinud ta selles, et koostöö, läbipaistvus ja kogukondlik loomeviis võivad olla tõhusamad kui kontroll ja sulgumine. Kuid ta alahindas süsteemide inertsust, ärimudelite elujõulisust ja seda, kui hästi suudab meie kapitalismil põhinev maailm ka avatud mudeleid “seedida”.
Täna eksisteerivad vaba tarkvara ja omandipõhine mudel kõrvuti. Mõlemad on leidnud oma koha – Vaba tarkvara on sageli innovatsiooni lähtekoht, samas kui omandipõhine mudel pakub raamistiku ja ressursse selle laiemaks levikuks ning äriliseks rakendamiseks. Pigem kui “autoriõiguse surm”, on toimunud selle kohandumine: tänu Creative Commons-ile, GPL-ile ja teistele litsentsidele on võimalik olla nii looja kui jagaja, ilma et peaks mõne suure korporatsiooni eestkõnelejaks hakkama. Kui midagi tasub Mogleni mõtlemisest endaga kaasa võtta, siis on see usk, et tehnoloogia võib anda loovusele tagasi vabaduse. Mitte automaatselt, vaid siis, kui me kasutajatena, arendajatena ja ühiskonna liikmetena osaleme teadlikult selle suuna kujundamises.
Ehk nagu Moglen lõpetas oma essee sõnadega: “Resist the resistance.”
Vahel piisabki sellest, et ei me laseks loovusel ära kapselduda – ja oleksime valmis vajadusel ka vastuvoolu ujuma.
Lisa kommentaar