(2 minutit lugemist)
Kas saame öelda, et mingi tehnoloogia on juba eos eetiline või ebaeetiline, ehk anda hinnangut mitte kasutusviisile, vaid tehnoloogiale endale? Julgeksin öelda, et tehnoloogia iseenesest ei sa olla tegelikult kumbki. Moraalsed hinnangud saavad tekkida alles siis, kui vaatleme tehnoloogia kasutust, konteksti ja mõju. Nii nagu nuga võib olla asendamatu ja vajalik tööriist köögis, võib see olla samas ka vahend brutaalseks rünnakuks. Sama kehtib ka tänapäevaste digivahendite kohta.
Toome näiteks krüptograafia – tehnoloogia, mis võimaldab infot turvaliselt edastada. Kas see on eetiline? Esmapilgul võib ju kohe nii tunduda, kuna see kaitseb meie kõigi privaatsust. Aga samas võib sama tehnoloogia abil ka pahatahtlikult varjata kuritegelikku tegevust, mis enam ei ole eetiline. Probleem ei peitu tehnoloogias, vaid selles, milleks ja kuidas seda kasutatakse.
Tehnoloogia on oma olemuselt neutraalne. Otsused ja eetilised kaalutlused on alati inimeste ja mitte tehnoloogia teha. Kübereetika vaatenurgast vaadatuna kuulub eetiline vastutus alati lõppkasutajale, arendajale, tellijale või reguleerijale – mitte koodile, kiibile või algoritmile endile.
Küll võime mõelda, et kas mõned tehnoloogiad suunavad meid paratamatult ebaeetilistele radadele?
Siin tuleb mängu moraalne läbipaistvus ning tehnoloogiad võivad olla rohkem või vähem läbipaistvad oma eetiliste mõjude osas. Näiteks andmekogumine nutikellade kaudu võib olla läbipaistmatu – kasutaja ei taju, milliseid andmeid kogutakse ja kuidas neid hiljem kasutatakse. Kui läbipaistvus puudub, muutub ka eetiline hinnang häguseks. Tehnoloogia võib siis justkui suunata meid ebaeetilise olukorra poole, kuigi see ei olnud selle algne eesmärk. See ei tähenda, et tehnoloogia ise oleks paha, aga see näitab, et selle disain ja juurutus võivad eetilisi riske kas võimendada või hajutada. See seab arendajatele ja poliitikakujundajatele vastutuse ning luues tehnoloogiat, mille tavaline kasutusviis viib ebaeetiliste tagajärgedeni (nt sõltuvust tekitavad sotsiaalmeedia või veebikasiinode algoritmid), siis peab mõistma selle tagajärgi ja (eba)eetilisust. Disain on ka eetiline valik.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et tehnoloogia ei ole moraalselt iseseisev tegutseja. Küll aga on eetiline kaalutlus paratamatult osa selle loomisest ja rakendamisest. Küsimus ei ole mitte selles, kas tehnoloogia on eetiline, vaid selles, kas meie ühiskond ja loojad suudavad selle mõju mõista ja vastavalt suunata. Peaaegu iga tehnoloogilise “ohu” vastu leidub samas ka potentsiaalne hüve. Headeks ja lihtsateks näideteks saab tuua näiteks Interneti eelkäija Arpaneti ja GPS-i, mis on ju mõlemad arendatud sõjatööstuse vajadustest lähtuvalt, ent mille hüvedest võidame me täna kõik.
Lisa kommentaar