(4 minutit lugemist)
Intellektuaalomandit reguleerivad vahendid on kui (digi)maailma tööriistakapp – seal leidub kõike alates patentidest ja kaubamärkidest kuni autoriõiguste ja ärisaladusteni. Ent nagu iga vana tööriistakapi puhul, on sealgi vahendeid, mis vajavad õlitamist, parandamist, väljavahetamist või ehk lausa muuseumisse saatmist.
Tuginedes WIPO intellektuaalomandimudelitele, võtan siinkohal vaatluse alla kaks – ühe, mis töötab (veel) üsna mõistlikult, ja teise, mis vajaks kapitaalsemat ümbermõtestamist.
Autoriõigus: veel elujõuline, aga surve all
Alustame heast uudisest. Minu hinnangul on autoriõigus senimaani üks paremini toimivaid intellektuaalomandi tööriistu. Mitte sellepärast, et see oleks täiuslik – kaugel sellest -, vaid seetõttu, et see on suhteliselt arusaadav, laialdaselt tunnustatud ja vähemalt ideeliselt suunatud just sellele, mida peakski kaitsma: loovtöö tulemusele, olgu selleks foto, film, muusika, tarkvara või kirjandus ja teadusartiklid. Autoriõiguse tugevuseks on tema selge fookus: kaitstakse konkreetset väljendusvormi, mitte ideed ennast. Seda põhimõtet mõistetakse (enamasti) ühtemoodi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Lisaks on avatud litsentsid nagu Creative Commons ja GNU GPL headeks näideteks, et ka autoriõigus saab olla paindlik ning teenida üheaegselt nii looja kui ka laiema kogukonna huve.
Samas ei saa tähelepanuta jätta, et järjest rohkem inimesi – eriti nooremad – näevad autoriõigust pigem piiranguna kui kaitsemehhanismina. Kui varasemalt oli autoriõiguse põhifunktsioon kaitsta loomingut kopeerimise ja ärakasutamise eest, siis tänapäeval tundub see paljudele kui takistus uue sisu loomisel, jagamisel või olemasoleva sisu looval ümbertöötlemisel.
Noored kasutavad tänapäeva internetikultuuris laialdaselt teiste loodud sisu – olgu selleks muusikakatked TikTokis, meemid sotsiaalmeedias või videolõigud YouTube-is. Enamasti ei tee nad seda pahatahtlikult ega kasumi eesmärgil, vaid loova eneseväljenduse ja digisuhtluse osana. Traditsiooniline autoriõigus ei ole sellise sisukasutuse viisidega aga hästi kohandunud – see põhineb endiselt ajastul, kus looming levis füüsilisel kujul ja tarbimine oli passiivne. Tänapäeval pole probleem ainult selles, kas midagi tohib kasutada, vaid pigem selles, kas kasutusviis tundub õiglane – kas looja saab tunnustust ja kasutaja saab loovalt tegutseda ilma ülemääraste piiranguteta.
Ühesõnaga – autoriõigus elab, aga vajab ehk veidi ümberraamistamist tulevikku vaatavas võtmes. Loovust ei tohiks suruda bürokraatia hammasrataste vahele.
Patent: asjatu(!?) pidur digiajastu kiirteel
Kui peaksin valima ühe WIPO tööriista, mis tänapäeval kõige vähem ajaga sammu peab, siis selleks on patent.
Originaalis mõeldud kui leiutiste kaitsemeede, on patendisüsteem ajaga moondunud arengut takistavaks teguriks. Eriti selgelt on see näha tarkvaratööstuses. Patent peaks olema preemia uudsuse eest – mitte aga relv konkurentide vastu, millega innovaatilisi tegijaid juba varases staadiumis teelt kõrvaldada.
Tarkvarapatentide ajalugu on täis absurdi: alates topeltklõpsu patenteerimisest kuni “ostukorvi” idee kaitsmiseni. Nagu 2005. aasta Europarlamendi tarkvaradirektiivi debatt näitas, on tarkvarapatentide jõustamine Euroopas seni õnneks jäänud poolikuks. Kuid USA-s kehtivad süsteemid võimaldavad endiselt patentida üldisi loogikaelemente, mis peaksid kuuluma vaba innovatsiooni valdkonda ja mitte firmade juriidilisse relvakappi.
Patendituru on vallutanud juristid, mitte insenerid. Tegelikult polegi oluline, kui uuenduslik idee on – tähtis on, kui kavalalt see on kirja pandud ja kuidas suudad seda kaitsta kohtus. Väiksemad tegijad ei pääsegi seesugusele mänguplatsile mängima.
On aeg ausalt tunnistada: tarkvarapatendid ei tööta. Vähemalt mitte viisil, mis soodustaks innovatsiooni.
Kuhu edasi?
Ehkki kogu intellektuaalomandi mõiste on tulvil terminoloogilist hägusust ja 20. sajandist pärinevat aegunud loogikat, ei tähenda see, et süsteem tuleks prügikasti visata. Vastupidi – vajame rohkem läbimõeldud lähenemist ja ehk lihtsalt natukene värskemat pilku teemadele. Tulevik ei vaja mitte rohkem omandit, vaid rohkem läbipaistvust, õiglust ja avatust. Intellektuaalomand ei tohiks olla kui hirmutavad käerauad – see peaks olema kui kasulik tööriist, mis aitab loovusel kasvada ja ühiskonnal tervikuna sellest võita.
https://www.wipo.int/en/web/about-ip
https://lessig.org/product/free-culture/
https://www.gnu.org/licenses/gpl-3.0.html
https://ffii.org/
Lisa kommentaar