(3 minutit lugemist)
Eesti e-riigi teenused on saanud meie elu lahutamatuks osaks. Kuna kõik toimib sujuvalt, ei pööra me nii palju tähelepanu ka riskidele ega kahtle süsteemide turvalisuses. Me jagame andmeid ja teeme digitoiminguid justkui automaatpiloodil, süvenemata võimalikesse ohtudesse.
See käitumismuster kandub edasi ka teistesse süsteemidesse ning see enesestmõistetav usaldus teeb meid haavatavaks – mida rohkem sõltume tehnoloogiast, seda enam peaksime olema teadlikud selle varjupoolest. Turvalisus ei ole iseenesestmõistetav, vaid nõuab pidevat valvsust ka siis, kui kõik tundub mugav ja lihtne.
Kas see mugavus tuleb aga privaatsuse hinnaga? Ja mis on päriselt meie privaatsuse hind? Me elame ajastul, kus iga meie veebiklikk, kaardimakse ja sotsiaalmeedia postitus muutub andmeks, mida erinevad huvigrupid saavad oma kasuks ära kasutada. Jälgimiskapitalism ja digiaedik on reaalsus – aga kui suur probleem see Eestis tegelikult on?
Mida meist kogutakse ja miks?
Kui oled kasutanud internetis tasuta teenuseid, oled sa ise toode. Google, Meta ja teised tehnoloogiahiiglased teenivad miljardeid, müües reklaamijatele kasutajate andmeid. Globaalne veebireklaamiturg on koondunud väheste kätte, mis on viinud olukorrani, kus kohalikud meediaväljaanded ja sõltumatu ajakirjandus kannatavad. See omakorda soosib klikimeedia ja väärinfo levikut, mis mõjutab ühiskondlikke arutelusid ja demokraatiat laiemalt.
Veelgi olulisem on sotsiaalmeedia algoritmide mõju meie maailmavaatele. Me ei märka, kuidas meie infoväli kujuneb masinate arvutatud mustrite järgi. Oled ehk kogenud, kuidas pärast kindla toote otsimist hakkavad sind internetis jälitama vastavad reklaamid? See on vaid üks pealtnäha süütu näide. Sama loogikat kasutatakse ka poliitilises kommunikatsioonis – inimesed saavad suunatud sõnumeid vastavalt oma profiilile, teadvustamata, et teised valijad näevad hoopis teistsugust narratiivi. Tulemuseks on killustunud infoväli, kus ühiskondlik ühtsus kannatab ja demokraatia muutub manipuleeritavaks.
Tulevikustsenaariumid: must vs. valge tulevik
Must, ehk negatiivne stsenaarium: Jälgimiskapitalism süveneb ning tehnoloogia suunab üha enam meie igapäevaseid otsuseid – alates tarbimisest kuni poliitiliste valikuteni. Privaatsus muutub luksuseks, mida saavad endale lubada vaid need, kes oskavad ja suudavad end digimaailmas varjata. Sõnavabadus väheneb, kuna inimesed kardavad, et nende digitaalne jalajälg võib mõjutada nende tulevikuvõimalusi, olgu selleks karjäär, kindlustus või finantsvõimekus. Tehisintellekt ja andmeanalüütika ei teeni enam avalikke huve, vaid kitsaid korporatiivseid ja poliitilisi eesmärke, võimendades sotsiaalset ebavõrdsust ja diskrimineerimist.
Valge, ehk positiivne stsenaarium: Digiplatvormid tegutsevad läbipaistvalt ning andmekaitse on jõuline ja tõhus. Kasutajad teavad täpselt, milliseid andmeid neist kogutakse ja saavad selle üle otsustada. Andmetest lähtuvad otsused teenivad avalikke huve ega kahjusta indiviidide õigusi. Privaatsus ei ole enam luksus, vaid inimõigus, mida kaitstakse seadustega ja mille rikkumised toovad kaasa reaalseid tagajärgi. Tarbijad mõistavad, et nende isiklikud andmed on väärtuslik ressurss ning neil on kontroll selle kasutamise üle – olgu selleks uneandmete jagamine spordikellatootjatele või tarbimisharjumuste analüüs, mis ei satu kindlustusettevõtete või tööandjate kätte.
Tehnoloogia areng ise pole ei halb ega hea – küsimus on selles, kelle huvides ja millistel tingimustel seda kasutatakse. Digitaalne mugavus ei tohiks tulla privaatsuse ja vabaduse hinnaga.
https://novaator.err.ee/1609248540/jalgimiskapitalismis-tehakse-uni-kaubaks
https://stat.ee/et/uudised/internetti-kasutab-929-eesti-leibkondadest-sotsiaalmeedia-jarjest-populaarsem
https://www.err.ee/937509/meediafirmad-reklaamiraha-liigub-facebooki-ja-google-i-kaudu-eestist-valja
https://novaator.err.ee/1608456221/facebook-lukkab-lapsevanemaid-ja-vaktsiinivastaseid-keskporandale-kokku

